Rahvusarhiivi ajaveeb

Rahvusarhiivi ajaveeb

„Guda deye Gesi geyb …“ – meenutades Türgi eestlaste keelt

Kevad on lõpueksamite aeg. Abiturientidel on emakeele eksam juba sooritatud, põhikooli lõpetajatel seisab see veel ees. Meenutamaks eestikeelse koolihariduse ning hea ja õige kirjakeele valdamise olulisust, on seekordne blogipostitus pühendatud ühele omapärasele eesti keelemuistisele – tänaseks hääbunud Türgi eesti asunike keelele.

Türgi eestlaste saatuse tutvustamisel on suuri teened keeleteadlasel, diplomaadil ja literaadil Aarand Roosil (1940–2020). Mitmel uurimisreisil Kirde-Türgis asuva Karsi linna lähistele kogus ta andmeid eesti asunike keele, kommete ja traditsioonide kohta. Alljärgnev dokumendivalik pärinebki Aarand Roosi isikuarhiivist (ERA.5659).

Karacaöreni küla eestlased, u 1971

1880. aastatel jõudis umbes 300 eesti väljarändajat üle Kaukasuse Armeeniasse Karsi linna lähistele, kus asutati küla nimega Novestonka. Nagu teisteski eesti asundustes, hoiti ja säilitati ka seal oma keelt ja kultuuri. Annetuste toel rajati 1912. aastal luteriusu kirik koos koolimajaga. Raamatukogu tarbeks koguti emakeelset kirjavara, harrastati näitemängu ja koorilaulu. Külakool, nagu vanemad elanikud hiljem meenutasid, tegutses eestikeelsena. I maailmasõja ja sellele järgnenud ajal sai küla rängalt kannatada, paljud põgenesid. Alates 1921. aastast kuulus Karsi piirkond Türgile. Eesti kool muudeti türgi algkooliks ning küla nimeks sai Karacaören.

Vaatamata mitmetele Türgi-poolsetele takistustele, õnnestus kodukülla tagasi pöörduda kaheksal eesti perel. Kars muudeti suletud piirkonnaks ning eestlased kaotasid aastakümneteks kontakti välismaailma ja emakeelega.

Karacaöreni, kunagine Novestonka küla, koosnes murukatusega madalatest kivimajadest, u 1967

1960. aastatel taasavastasid Karsi eesti asukad väliseesti arheoloog Paavo Roos ja tema vend, toona Lundi Ülikoolis soome-ugri keeli õppiv Aarand Roos. Eestlasi ja nende järeltulijaid oli alles umbes 50, neist eesti keele rääkijaid 20.

Karsi eestlase Miina Albuki intervjuu Aarand Roosile, milles ta kirjeldab oma esimest kohtumist nende „taasavastaja“ Paavo Roosiga. Arheoloogina Türgis väljakaevamistel töötanud Paavo Roos kuulis eestlaste kohta juhuslikult vene kodusõjaaegsetelt pagulastelt.

„Kiisakad“, „aftomobiil“ ja suitsusaun, leib ja „kardulid“ – väljavõtteid Karsi eestlaste intervjuudest Aarand Roosile, 1971. Karsi eestlased pärinesid Virumaalt ning nende keel tugines suures osas Rakvere ümbruse murdele, millele lisandus mitmeid türgi ja vene laene.

Elades killukese vähemusrahvusena türgikeelses keskkonnas ning üsnagi suures majanduslikus kitsikuses, nägid paljud oma elujärje parandamise võimalust üksnes väljarändes. Ka väliseestlastele läks Karsi rahvuskaaslaste mahajäetus südamesse: teiste seas Aarand Roosi eestvedamisel organiseeriti mitmeid abistamiskampaaniaid ning üritati korraldada nende väljarännet Kanadasse või Austraaliasse. Lõpuks lahkus suur osa Karsi eestlastest siiski Saksamaa Liitvabariiki.

Viimaste eesti asunike esindaja kiri Aarand Roosile. Türgi eestlaste heaks koguti annetusi ning loodi koguni Türgi Eesti Abistamise fond. Kirja autoril eestikeelset haridust ei olnud, ta oli õppinud üksnes türgikeelses külakoolis.

2005. aastal elas Karacaöreni külas eestlaste järeltulijatest vaid üks neljaliikmeline perekond, kellest eesti keelt ei rääkinud enam keegi.

Karacaöreni eesti poisid, 1970. aastate algus

Kasutatud kirjandus:
Aarand Roos. Jumalaga, Kars ja Erzurum. Türgi eestlaste ajalugu. 3 tr. Tallinn, [1992]
Aarand Roosi isikuarhiiv, RA ERA.5659

 

Aarand Roosi isikuarhiiv on kasutajatele kättesaadav alates 16. maist.



Rahvusarhiivi ajaveeb

Saada uued postitused mulle e-mailile

LisaJälgi